Ma tahan kirjutada, aga ma ei viitsi kirjutada ja see on paratamatus. Aga ma pean arendama enda kirjutamisoskust ja suhtlema vähemalt Millegagi, sest nii palju mõtteid on kogunenud.

Okei, deep silence in my head, sest kõik mõtted põgenesid minu peast, kui kirjutama hakkasin.
Palun tulge tagasi, nii kuri ma ka ei ole.
Tegelikult mulle ei meeldi lähedus.
Aga ma igatsen lähedust. Igatsen ilusaid sõnu, mis toidaksid minu olematut egotsentrilisust. Kuid lähedusega kaasnevad vastutused, mille jaoks ei ole mul mingisugust tahtmist ega aega.

AH MA EI TEA KAH, MUL ON KÖHA JA KURGUVALU JA MA NÄEN KOHE KAIRIT SKYPES JA MA EI OSKA DEEP OLLA, SEST MA OLEN TOO DEEP JA MUL ON PALAVIK KA VIST JA SEE TÄIEGA SAKIB, SEST MUL ON VARSTI EESTIKAD JA MA PEAN NENDEKS TRENNI TEGEMA JA SIIS TÄNA MA AVASTASIN,ET MULLE MEELDIB ÜKS KUTT, AGA SIIS MA NÄGIN MITU TUNDI VAEVA JA SÕDISIN SÜDAMEGA JA VISKASIN TA IKKA SÜDAMEST VÄLJA JA ÕMBLESIN SÜDAME KINNI JA TEIPISIN VEEL IGAKSJUHUKS PEALE KA JA TOPPISIN HULLULT NAELU SISSE, ET SEE EI TULEKS ENAM LAHTI JA KEEGI MULLE SÜDAMESSE EI PÄÄSEKS JA SIIS MA TULIN KOJU JA SÕIN SUUREST MASENDUSEST VIIS PIRUKAT JA NÜÜD MA VALGUN LAIALI NAGU VEDEL TATT.