Alustaks sellest, et juba järgmine laupäev, 8. detsember kell 18.00, on Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses MTÜ Kungla muusikalitrupi muusikali ''Anastasia'' etendus. Tasub kindlasti vaatama tulla. Üksnes juba sellepärast, et mina mängin seal hertsoginnat. *ego*
Ja jätkaks sellega, et ma ei kujuta ette ka, mida ma tegin varem ilma Monikata. Üks osa minust suurest roosast pilvest, matemaatika pinginaaber, muusikaliori ja on niisama enda paksusega suure koha minu südames ära hõivanud.
Kardan, et see postitus lähebki suure pühendusega temale. Sest eile oli liiga kahtlane päev. Ilmselt meid kahte ei tohi koos Tartu lasta. Kes veel, eksib ära, läheb valesse haiglasse, JÄÄB KORIDORIS MAGAMA, SIIS KUI MINA ARSTI JUURES OLEN, ei oska bussis kuidagi käituda jne. Aga midagi väga hullu ei olnudki. Või noh... Jõudsime ilusti rongile ja pärast sellega tagasi ka. Ning ma vaatasin ka ära kinos filmi 'Breaking Dawn part.2'. Mitte, et ma selle eriline fanaatik oleks, aga lihtsalt, jah. Film oli jama. Üksnes sellepärast, et ma ei hakkanud nutma. Okei, tegelikult see vist ainus põhjus oligi. Lihtsalt istusin ja naersin. Õnneks tegid selle filmivaatamise paremaks Monika: enda naljakate emotsioonidega ja Tanel: enda naljakate kommentaaridega jaaaa ka emotsioonidega vist. Lõppkokkuvõttes oli kõik okei, mis sest, et mõni suutis enda humoorikate kommentaaridega mitmeid kordi minu egole haiget teha.
Homme olen jälle õnneks/kahjuks Tartus. Biomeedikumis. TÜ teaduskooli meditsiini kursusel. Aga see mis juhtub peale seda auditoorset päeva on veelgi tähtsam: MA NÄEN KÄRTI! Wiii. Wiii. Wiii.
Jaaaaaaaaaaa, mõttetu postitus eks. Who cares? Nobody.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar